Möödunud aastal suurendas Riigikogu mandaati meie Iraagi kontingendi tõstmiseks kuni 20 võitlejani. Oleme seal osana Operation Inherent Resolve’ist, mis on USA juhitud koalitsioon ISISe vastase võitluseks Iraagis ja Süürias (eestlased mitte) ja sellega seotud operatsioonideks. 
Qassem Soleimani tapmiseni viinud eskalatsioon hõlmas ka 2 päeva enne aastavahetust Kirkukis olnud koalitsiooni baasi ründamist, milles hukkus üks lepinguline USA tsivilist ja mitu USA sõjaväelast sai haavata. Kirkukis on ka OIR missiooni sõjaväelasi.
lisaks on Iraagis ka NATO väljaõppemissioon, kuhu Eesti samuti panustab, kuni 5 sõjaväelasega.
Soleimani tapmine on moraalses plaanis legitiimne (eeldades, et lugeja aktsepteerib üldiselt riikidevahelise vägivalla kirjutatud ja kirjutamata reegleid), kuna tegutses aktiivselt ja ka langemise hetkel kolmanda riigi territooriumil teiste vastase vägivalla koordineerimisega.
öelda, et see samm oleks kuidagi täiesti väljaspool mingit strateegilist mõtlemist, pole ka õige - vastastikune eskaleerimine nii sanktsioonide kui vägivallaga on olnud USA ja Iraani tahe ja teguviis juba mõnda aega ning diplomaatia on katkenud.
eskaleerimise loogika on aga alati olnud selles, et jõupositsioonil on see, kes suudab saavutada escalation dominance’i - kelle kätte jääks alati viimane samm.
See on aga vastuolus Trumpi tegeliku välispoliitilise joonega - taktikalised pinged läbirääkimiste toetamiseks, millega paralleelselt proovitakse vabaneda sõjalistest kohustustest piirkondades, kus vahetu huvi ameeriklaste verd valada puudub.
Pole diktaatorit maailmas, kes täna ei arvaks, et ameeriklaste isu konflikte tegelikkuses eskaleerida on piiratud nii presidendi isiklike vaadete kui USA sisupoliitiliste kaalutluste tõttu. See puudutab lähiaja kalkulatsioone ja seda enam on Soleimani tapmine suur küsimärk
Välispoliitikahuvilised arutavad kindlasti ka USA ühepoolsete sammude seaduslikkuse üle.3 vaadet: USA siseriiklik õigus, rahvusvaheline õigus ja USA ja Eesti sõjaväelaste tegutsemine Iraagis selle valitsusega sõlmitud kokkulepete alusel.
On ebaselge, mis alusel USA administratsioon täpselt tegutseb ka siseriiklikult. See on ebaselge ka USA kongressile. USA presidendid on vaielnud kaua, et neil on USA PS järgi õigus riigi piiritletud huvide kaitseks sanktsioneerida limiteeritud ulatusega sõjalisi tegevusi
1973 War Powers Act ütleb, et selliste, teiste seadustega sanktsioneerimata rünnakute korral peab administratsioon 48h jooksul Kongressi informeerima (sisust, eesmärgist, õiguslikust alusest). Seda pole tehtud ei 29.12 ega ka nüüdse rünnaku puhul
samuti ei tundu ameeriklased kasutavat muidu ISISe ja Al-Qaeda vastastes operatsioonides viidatud 9/11 järel 2001 vastuvõetud ja 2002 Iraagi sõja alustamiseks vastuvõetud sõjalise jõu autoriseerimise seaduseid (nn AUMFid), vaid hoopis enesekaitset. Sellele viitas ka Reinsalu ERRs
Ka rahvusvaheline õigus, lihtsustatuna, võimaldab enesekaitseõigustust eeldatava rünnaku sõjaliseks ennetamiseks kasutada. Iraagi territooriumil eeldab see (seda ka nende lepingute järgi, mis tahtekoalitsiooni liikmetel Iraagiga sõlmitud on) Iraagi luba. Seda ei küsitud.
on ka koolkond, kes väidab (ja rida riike jagab seda käsitlust rahvusvah õigusest) et kui see kolmas riik ise ei ole võimeline või ei soovi oma territooriumil viibiva vaenuliku tegutseja käitumist hillitseda, siis võib enesekaitset selle vastu ka selle riigi loata rakendada
Lawfareblogi järgi kuuluvad selliste riikide hulka ka enamus meie partneritest alates USAst lõpetades Türgiga, aga muidugi ka Venemaa). lawfareblog.com/which-states-s…
ma arvan, et ÜROJN mittealalise liikmena liigub nende riikide koalitsiooni ka Eesti, kui on aeg suu lahti teha. Ehk me asume toetama riikide õigust end sõjaliselt kaitsta kolmanda riigi territooriumil ka selle riigi loata, teatud juhtudel.
miks ma Soleimani tapmist vaatan just sellise nurga alt? Esiteks on Iraagis kahe erineva missiooni koosseisus Eesti kaitseväelased (ja tsivilistid?). Viibime seal mh Iraagiga sõlmitud lepingute alusel, mis satuvad nüüd surve alla.
Soleimani poolt amide ja meie, partnerite ründamiseks kasutatud Iraagi šiiidi paramilitaarsed rühmitused on Iraagis legitiimselt tegutsevad. Nende rühmituste koalitsioon saavutas 2018 parlamendi valimistel 2. tulemuse.
On arvestatav võimalus, et toimunud sündmused viivad lõpuks lahkumiseni Iraagist, sest ameeriklaste ja koalitsioonipartnerite jätkuv sealviibimine muutub IRaagi sisepoliitiliselt liiga keeruliseks. Soov vabaneda teiste (nii USA kui Iraani) otsesest sekkumisest on loomulik.
Tugitoolianalüütik Läänemere kaldal võib vaid spekuleerida, kelle huve selline areng teeniks - kas regioonis Lääne energeetilisi huve kaitsev USA või regioonis hegemoonilist positsiooni taotlev Pärsia
kes ütleb, et teab, mis nüüd saab, mõistagi blufib. Aga kindlasti ohustab ebastabiilsus ka meid. Konkreetselt meie võitlejaid Operation Inherent Resolve’is, NATO NTMs Iraagis, aga ka ÜRO UNIFIL missioonis Liibanonis, kus Iraani mahitusel tegutsev Hezbollah on lubanud kättemaksu
ja praktilise vinjetina kuurortreisidele mõtlevaile - eestlaste lemmiksihtkohad on pea kõik kõrgendatud ohu või sõjatsoonide lähedal. Meenutame, et ka Türgi liigub meritsi Liibüasse, Küprose ja Kreeta vahelt läbi :) Tuneesia ka Liibüa piiri ääres, lisaks Türgi ja Egiptus ise.
