Regarding the proposed EU visa ban for Russian citizens: yes, let's make it happen.
The ban 'could end up separating families' of Russian citizens? The Russian government has been separating Ukrainian families for over 5 months now by murdering the members of these families.
Are we denying agency to Russian citizens? Have they not, in large numbers and in a vast majority, been behind Putin in pre-genocide support and remained behind Putin during the genocide in Ukraine?
The 'Not all Russians' argument does not work here. We are not talking about 'all Russians' - we are talking about Russian citizens, people who hold a Russian passport. The ones who have (retained) strong ties with Russia. The ones that can make the change happen. In Russia.
If we in the democratic West do not believe that citizens of a country have agency and power AND responsibility, then why do we even hold elections? Why pretend we believe in democracy?
But 'Russia is not a democratic country'?
Well, who do you think will turn it into a democratic country? Putin and his cronies? Or are we expecting another (large) country to invade Russia and change the regime?
Or, perhaps, this really is the role of Russian citizens.
Including those Russian citizens who either reside or would like to visit/reside in democratic EU countries, among which are those threatened by Russia *daily*.
Unless, of course, we are saying that citizens of a country hold no power over the future of that country.
'But what about dissidents and critics!', I hear.
The mechanisms for seeking asylum are not impacted by the proposed change in visa rules. Those with a legitimate reason to flee Russia or remain in a foreign country will still be able to do so.
Is it unfair towards 'others who live outside of the country and don’t support the war'?
A fair question during a time when it is not fair to ask it. We can talk about fairness once Russia has moved out / has been pushed out of Ukraine and the rebuilding of Ukraine begins.
When Russian torture, rapes, and murders in Ukraine have stopped. When Ukrainians have the opportunity to return to their homes. When Ukrainian families have been reunited. When at least a hint of fairness towards Ukrainians has been restored.
Until that happens, the privilege of Russian citizens visiting or living in EU countries - demeaned and threatened by Russian officials - is not fair.
Not towards Ukrainians, nor the citizens of the EU countries, nor towards Russia and its citizens who remain under that regime.
So let me get this straight: Estonia and other EU countries should still, after the last 5 months (or 8 years, or 100+ years as we know) hold a door open for Russian citizens fleeing Russia on tourist visas with an objective to emigrate while self-identifying as the 'resistance'?
How exactly does that 'resistance' help end the genocide in Ukraine? How does it help to rebuild Ukraine once the war is over? How does it help address the existential risk (from Russia) to Estonia? How does it help change the regime in Russia?
And now, having allowed Putin to gain enough power to do what he's doing - now they want to become the 'resistance'? Not 8 years ago when the war in Ukraine started? Too far away? Not 'brotherly nations' enough? Or, perhaps, just not uncomfortable enough to do anything about it?
Kujutagem ette olukorda*, kus ettevõtte palkas endale uue tegevjuhi, kelle ülesandeks on omaniku strateegiat ellu viia - ise see juht strateegia üle pead vaevama ei pea, sest omanik on kõigile teemadele juba mõelnud.
Kõigilt töötajatelt nõutakse jäägitut usku omaniku strateegiasse. Kõhklused on taunimisväärsed ning küsimused keelatud. Neid, kes siiski julgevad suu lahti teha, esmalt mõnitatakse ning seejärel vallandatakse.
Suhtluses äripartneritega hoiab tegevjuht tahaplaanile. Keskastmejuhid, kelle ülesandeks on partneritega läbirääkimisi pidada ning kokkuleppeid sõlmida, peavad kohvi- ja pissipauside ajal tegevjuhiga telefonitsi lepingute punktid üle käima ja temalt jätkamiseks nõusolekut küsima.
Jüri Ratasel poliitikuna puudub tänases Eestis tema jaoks sobilik roll. Riigikogu esimehe ametikoht on küll väga austusväärne, kuid nagu me oleme korduvalt näinud, pole Jüri Ratase huviks mitte au, vaid võim.
Varasemast tuttav peaministri ametikoht nõuab hetkel aga seda, mida tema pakkuda ei suuda. Rolli taas sobitumiseks tuleb muuta konteksti - peamiselt selles suunas, kus sisepoliitilised kemplused ja "ennastohverdavad kompromissid" varjutaks välispoliitilised ja julgeolekuteemad.
Ma ei tea, kas tema (ning tervikuna Keskerakonna) soov on just praegu valitsust juhtima asuda. See eeldaks valmidust hakata juba enne sügist käiseid üles käärides väga intensiivselt tegelema sõjast tingitud majandusraskuste lahendamise ja kärbetega. Samas, tähesära ju sooviks.
Iga inimene koostab oma riskihinnangu ja kujundab oma riskikäitumise ise - vastavalt riski-isule ja (muutuvale) keskkonnale. See artikkel puudutab paari punkti, mida soovin kommenteerida.
Esiteks. Kolme doosiga vaktsineeritus on meditsiiniliselt hetkel parim, mida inimene enda tervise heaks teha saab.
Teiseks. Covid jääb meiega ilmselt pikaks ajaks - hiljutised tüved võivad naasta igal aastal ning kadunud pole ka uute tüvede tekkimise oht.
Kolmandaks. Näib, et need inimesed, kes saavad vaktsineerida (valdav enamus) on end tänaseks vaktsineerinud. Vaktsineerimata on jäänud on need, kes vaktsineerida ei saa (väike vähemus) ja need, kes ei taha (meelehärmi tekitavalt suur hulk).
Aruteludes ning mõnevõrra vähem aruteluna näivates "debattides" lähevad need kaks aspekti tihti kohe alguses omavahel segamini. Samuti on sogaseks muutunud fakti ja arvamuse erisus ning "usuvabadus" on omandanud uue, groteskse tähenduse.
Protestijad näivad järgivat sellist loogikat:
1) Meditsiinikatsetes laste kasutamine EI OLE aktsepteeritav
2) Covid-vaktsiinide kasutamise näol ON tegemist meditsiinikatsega
3) Järelikult EI OLE covid-vaktsiinid lastele aktsepteeritavad
Elame eelistatud autoriteetide mõttes huvitaval ajastul.
Ennevanasti oli justkui kombeks, et olulise ühiskondliku või inimsusevastase fopaaga hakkama saanud inimesi isiklike seisukohtade või eelistuste toetuseks autoriteedina pjedestaalile ei tõstetud.
Noh, näiteks Hitler.
Nii nagu me ei pea heaks tooniks tehisintellekti poolt pakutavat lahendust, kus kõigi inimeste õnne saavutamiseks tuleks maailmas jätta kõigist inimestest ellu vaid üks psühhopaat, ei pea me heaks tooniks ka kümneid miljoneid mõrvu eeldavat majandus- või sotsiaalpoliitikat.
Meie kandis jõudsime lõpuks sinna ka Lenini ja Staliniga, kuigi neist esimene koos oma aatekaaslastega on mõnes heaoluriigis hetkel üllatuslikku kammbäkki tegemas.